Tehisaru võidujooks käib mujal maailmas põhjagaasiga. Peaaegu igal nädalal võib lugeda, kuidas kuskil rajatakse järjekordne tehisaru gigatehas. Ameerikas ehitatakse neid juba telkidesse, Aasias pöörleb turg täistuuridel, ja ka Euroopa tahab selles mängus kaasa lüüa. Kuid mis asi see AI gigatehas õigupoolest on? Ja kas Eesti võiks kunagi olla ühe sellise koduks?
Nendest küsimustest räägime lähemalt Greenergy Data Centersi juhi Kert Everti ja suurkliendi segmendijuhi Martin Rungiga. GDC andmekeskus Tallinna külje all on Baltikumi suurim ning võib osutuda üheks võtmeteguriks Eesti AI-ambitsioonides.
Mis on AI gigatehas?
AI gigatehas (ingl AI Gigafactory) on ülisuur andmekeskus või arvutusvõimsuse taristu, mis on spetsiaalselt loodud, et õpetada ja jooksutada maailma kõige keerulisemaid tehisaru mudeleid. See tähendab tohutut hulka graafikaprotsessoreid (GPUsid), energiamahukat riistvara ja väga kiiret andmesidet.
„AI gigatehas on defineeritud kui vähemalt 100 000 kiipi tänases maailmas,“ selgitab Martin Rungi. „See tähendab tohutut arvutusvõimsust, mis paikneb ühes andmekeskuses ja tarbib umbkaudu 300 megavatti elektrit igas tunnis. Ameerikas räägime juba gigavatistest saitidest.“
Rungi sõnul käib mujal maailmas võidujooks, kes suudab rohkem ja kiiremini. „Kuna andmekeskuse pinda sellises mastaabis on väga raske saada, on Meta pannud Ameerikas andmekeskuse püsti ajutisse telki, et majutada ühe gigavati jagu infrat – see on umbes 30 miljardi dollari väärtuses masinaid,“ toob Martin ekstreemse näite. See on väga riskantne variant, mille ainsaks eeliseks on kiirus – masinad saab tööle enne konkurente, andmekeskust ehitamata. „Ei ole vaja Dominic Torettot ega Ethan Hunti oma tiimidega, et selline sait töökorrast välja lükata. Panustatakse puhtalt kiirusele ja riskitakse kõige muuga,“ ütleb Rungi.
Kert Everti sõnul tehakse Ameerikas arendusi n-ö ettevaatavalt, ilma selge äriplaanita. „Kas ja kui palju nõudlust tulevikus tekib ning kas seda kõike vaja on, on väga raske hinnata,“ ütleb ta. Euroopa seevastu on ettevaatlikum ja pragmaatilisem. „Siin vaadatakse esmalt regulatsioone ja vajadust, siis hakatakse ehitama,“ hindab Evert.
„Euroopa andmekeskused, mis AI-klastrid püsti panevad, on väga selge fookusega, näiteks tehakse mõne autotootjaga koostööd. Ressurss läheb väga spetsiifilisse kohta,“ lisab Rungi.
Kas Eestis võiks olla AI gigatehas?
Täna liigub selles valdkonnas suurusjärgus 80 protsenti rahast Ameerika suunal. Selle hind on aga ettearvamatu majanduskeskkond, kus kõik võib sisuliselt päevapealt muutuda. Nii mõeldakse Euroopas üha enam, kuidas luua kohapeal iseseisev ja stabiilsem tehnoloogiline võimekus. Selleks on käima lükatud 200 miljardi eurone AI gigatehaste initsiatiiv.
Ka Eesti on huvi üles näidanud. „Kiidan sammu, mida Eesti riik on teinud – läksime programmiga kaasa ja panime ennast kirja. Esimest korda oleme n-ö pildis ja meist räägitakse selles projektis kui partneritest. Mis mahus ja kujul, sõltub väga palju kohalikest ettevõtetest. Praegu käib töögruppide moodustamine ja partnervõrgustiku ülesehitamine. Järgmise paari kvartali jooksul kuuleb, mis võimalused Eestil on,“ avab Evert tausta. Üks AI gigatehastest peaks tulema Baltikumi või Poola.
Kui esialgu tegutseb Greenergy Data Centers töögrupis nõuandva poolena, siis ambitsiooni on rohkemaks. „Kindlasti kandideerime potentsiaalse asukoha ja teenusepakkujana gigatehase jaoks,“ ütleb Evert.
Rungi lisab, et tihti küsitakse, kas nad oleks selliseks väljakutseks valmis. „Tegelikult oleme suutelised väga modernseid lahendusi enda keskkonnas jooksutama. Pigem on see kliendipoolse tahte küsimus. Selliseid asju ei ehitata niisama tühjalt ette, aga suudame maja kohandada täpselt nii, nagu tarvis on,“ kinnitab ta.
See ongi üks Eesti peamisi eeliseid – meil on kaasaegne, kõikidele standarditele vastav andmekeskus Greenergy Data Centersi näol täna juba püsti ja reaalselt töös. Mujal Baltikumis sellist taset ette näidata pole. „Oleme konkurentidest, kes alles alustavad keskuse ehitamist, umbes kolm aastat eespool. Oleme juba toimiv ettevõte. Meil on nii energiat kui ka põrandapinda. See annab Eestile potentsiaalse asukoha saamisel suure eelise,“ usub Rungi.
Evert toob välja ka meie soodsa asukoha. „Oleme Baltikumist Põhjamaadele kõige lähemal. Kui tõmmata Tallinna ümber 1000-kilomeetrine sõõr, suudaksime ära teenindada pool Poolat ja terve Skandinaavia, Lätist ja Leedust rääkimata,“ usub ta. Rungi selgitab, et 1000 kilomeetrit on andmekeskuse puhul optimaalne distants, kus latentsus ehk aeg, mis kulub info liikumiseks ühest punktist teise, on võrdlemisi väike. Ka energia on meil Kesk-Euroopaga võrreldes soodsam.
Miks üldse unistada AI gigatehasest?
Tavainimesele jääb jutt AI gigatehasest kahtlemata kaugeks. Rungi arvates on see väga hea võimalus Eestil pääseda kaardile. „Meil ei ole teatud maavarasid, mida saaksime realiseerida, aga meil on nutikaid inimesi,“ ütleb ta. Lisaks sellele, et see oleks majanduslikult võimas samm, tooks see kaasa ka teadmiste ja oskuste kasvu.
Evert selgitab, et isegi kui gigatehasest käed puhtaks pühkida, oleks Eestil vaja oma väiksemat, lokaalseks kasutuseks mõeldud AI-klastrit – kohta, kus saaks turvaliselt töödelda andmeid, mida me ei taha või ei tohi mujal teha.
„Võtame näiteks riigiasutused või ettevõtted, kelle käsutuses on isikuandmed, näiteks terviseportaalide info. Kui suudaksime need andmed turvaliselt sisestada mudelisse ja lasta masinal otsida mustreid ja seoseid, saaksime luua reaalset kasu pakkuvaid lahendusi. Näiteks keskkond, kuhu inimene sisestab oma sümptomid ja saab kiirelt vastuse, mis võiks selle põhjal olla võimalik diagnoos. See on väga praktiline ja vajaduspõhine samm, mis muudaks paljude elu lihtsamaks. Täna ei ole selline töötlus võimalik, sest puudub sobiv infrastruktuur,“ selgitab Evert.
Kes selle eest maksab?
Päeva lõpuks jääb küsimus, kes AI gigatehasesse raha paigutab ja kuidas see end ära tasub. Ühtne Baltikumi-Poola AI gigatehase initsiatiiv on tänase seisuga hinnanguliselt kolm miljardit eurot. Sellest 65% peaks tulema eraettevõtjatelt ja 35% Euroopa Liidu toetustest. „Valdav osa on riistvara: kiibid, masinad ja tugiinfrastruktuur,“ selgitab Rungi.
Tihti jäävad sellised küsimused ka poliitilise tahte taha toppama. „Kui sellele initsiatiivile majandusliku mõju koha pealt otsa vaadata ja ministeeriumites pead tööle panna, siis ei ole miski välistatud. Võimalus on täiesti olemas, aga see eeldab väga tugevat tahet nii riigi kui ka ministeeriumite tasandil, kuni kõige kõrgema poliitilise juhtimiseni välja,“ ütleb Rungi.
Ta toob paralleeli: „Võtame kasvõi lihtsa näite – kui Eestis korraldati Eurovision, siis ehitati selleks Saku suurhall. Tahe oli olemas ja tehti ära.“ Tema sõnul kehtib sama loogika ka gigatehase puhul: „Kui on tahe ning koostöö riigi ja erasektori vahel, siis saab.“
Seda näitab aga juba aeg. Juba kindlamaid arenguid võib oodata järgmise aasta esimesel poolel. Mis kõige tähtsam – Eesti on lõpuks laua taga, mitte ainult kõrvaltvaataja.